« Tagasi lehele

Raamitud kunstiteosed

„Raamita pilt on nagu hing ilma kehata“
– Vincent van Gogh.

Üks varasemaid raame pärineb 2. sajandist pKr. Selleks on Hawaras ühest Egiptuse hauakambrist leitud Faijumi muumia portree, mis oli säilinud koos puitraamiga. See leid annab alust oletada, et muumiate portreed võisid enne hauapanuste hulka panekut rippuda nende omanike koduseintel. Kuigi muistsed Egiptuse ja Kreeka antiikkunsti viljelejad kasutasid raamivaid ääriseid stseenide ja ornamentika liigendamiseks keraamikal ja seinamaalidel, ilmusid esimesed nikerdatud puitraamid kujul, nagu me neid tänapäeval teame, väikestele tahvelmaalingutele Euroopas 12. ja 13. sajandil.

Väljaandes Picture Frame Magazine avaldatud ajalooalase sarja põhjal tehti need varajased raamitud tahvelmaalingud ühes tükis. Maalitav ala uuristati välja, mille tulemusel tekkis välisserva ümber kõrgem raamiv ääris nagu kandik. Seejärel kaeti kogu ääris krundiga ja kullati. Pilt maaliti lamedale tahvlile kõige viimasena.

Cadre_Louvre Pärast seda kui taibati, et selline raami ja pildi samal puittahvlil valmistamise viis on liiga kallis, töötati välja tõhusam meetod, milles kasutati nurkseotisega ehisprofiile. Sellised profiilid kinnitati lamedale puittahvlile ja tulemus oli uuristatud tahvlile üsna sarnane, kuid odavam. Seda tüüpi raami teatakse kui kinnisraami. Varasemad raamid tehti lihtsatest puidust ehisprofiilidest, mis kinnitati puittahvli välisservale. Euroopas tellisid 14. ja 15. sajandil raame eelkõige kirikud ja enamasti ei saanud neid liigutada, sest need kuulusid altarimaali juurde ja olid kiriku arhitektuuri oluline osa. Raame kaunistati arhitektuurielementidega, mis jäljendasid suurte katedraalide välisilmet. Kuid 14. ja 15. sajandi renessansiajastu Itaalias tekkisid kunstipatroonid ka väljaspool kirikut. Jõukad aadlikud, nagu Medicite perekond, said nüüdsest tuua kunstiteosed ja nende raamid oma valdustesse, tellides allegoorilisi, ülistavaid ja portreemaale. See oli kaasaskantavate ja transporditavate raamide sünniaeg.

François I ajal, kes valitses Prantsusmaad esimese renessansiajastu monarhina aastatel 1515–1547, sai kunstist argielu oluline osa ja kunsti õitsenguga kaasnes ka pildiraamide õitseng. Itaaliast rändas Prantsusmaale palju töölisi, et osaleda sealses kunstielus, nende seas Leonardo da Vinci, keda François I veenis Itaaliast lahkuma oma elu lõpu poole. Tol ajal kujundasid raame eeskätt tislerid, mitte enam kunstnikud, skulptorid või arhitektid nagu eelnevalt. Avaldati raamatuid mööbli ja sisekujunduse kohta ning neid müüdi rohkem kui ei kunagi varem.

Barokke_lijst

Prantsuse kuninga Louis XIII valitsemisajal aastatel 1610–1643 avaldasid raamide kujundusele kõige suuremat mõju õukond ja rafineeritud stiil. Profiilid muutusid õhemaks kui Itaalia eelkäijatel ning raamidele ilmusid korduvad kujundid, nagu muna ja noole ornament, pael ja lehtornamentide jada ning rõhutatult madalad reljeefsed nurgakujundid. See sillutas teed baroksele pildiraami kujundusele ning hispaania, flaami ja itaalia kunsti mõjutuste tulemusel toimus kummaline segunemine ja ideede ülevõtmine

Pildiraamid kui kunstiteosed olid kõrgelt arenenud ortodokssetes riikides (näiteks Venemaal ja Serbias) ning neid kasutati kirikutes ikoonide katmiseks.

-Wikipedia-